pm. seekord on mul palju rääkida, kuna ma pole ammu kirjutanud, niipalju on juhtunud.
Ma alustan halvast praegu, p6him6tteliselt mul on nii sitt nädal olnud, mitte kooli ega s6prade pärast, see k6ik on väga supper, aga perekonna pärast. Mulle j6udis l6puks kohale, et k6ik ei ole okei, p6him6tteliselt mul on vahest perekonnaga nii tore ja vahest ma m6tlen, et kuhu ma olen sattunud.
Ma ei m6ista oma perekonda enam üldse! Ma ei tunne ennast "oma kodus" koduselt, oma toas on mul küll kodune tunne, aga mitte mujal. Ma tunnen, et mul pole absoluutselt vabadust. Ma pean küsima k6ige jaoks luba, kui ma tahan arvuti minna ( v6in käia 2 korda nädalas, max. 1h) pean küsima kui ma tahan telekat vaadata (mida ma ei tee, sest ma ei taha lihtsalt küsida) kui tahan midagi näksida kui k6ht natukene tühi, aaah...niipalju asju on veel, mul ei tule hetkel k6ik meeldegi, mu host-emale ei meeldi kui ma 6hukese tekiga diivanil olen, kuna ta arvab, et tekk on kaitse nende eest, mu host-ema arvab, et mu keha on Saksamaal ja m6te Eestis, aga see ei ole t6si, absoluutselt. Talle ei meeldi et ma oma toas olen jne.. ja kas on üldse v6imalik, et ma sellises situatsioonis ennast koduselt tunnen? Minult ei küsi kunagi keegi, kas mulle miski sobib jne..ja ma ei suuda nii. Ma ei saa olla "oma kodus" mina ise, ma ei saa aasta nii elada kui need kaks kuud on juba perega vahest kuradi rasked olnud. Ja kui ma nendega sellest räägin, ei kuula nad mind, mida mina arvav, sest mu host-ema arvab, et tal on 6igus.
Talle, ei meeldi et ma emmega tihti räägin (kuigi ma ei arva, et ma temaga tihti räägin), talle ei meeldi kui ma kuskil väljas käin ja üldse maeitea, mul on tunne, et ta tahab et ma koguaeg temaga kodus istuksgi..aah, mida teha?
Ja mis mind veel raskemasse olukorda paneb on see, et koolis meeldib mulle vägagi, inimesed seal, mu s6brad...
Tänu koolile ja s6pradele olen ma siiani niihästi vastu pidanud, aga ma enam ei jaksa nägu teha, et k6ik on korras.
Minu elu parimad kolm päeva olid 13.-15.10, kui käisime klassireisil Aachenis. 6htutel läksime Aacheni peale baaridesse, niipalju nalja sai ja niipalju lollusi tegime ikka...lihtsalt parim reis oli!
Aga, mul ei ole tuju sellest täpsemalt rääkida, pea on muid m6tteid hetkel täis..
Ja ma ei kirjutanud seda blogi k6ige suuremal masendus hetkel, et umbes järgmine päev ma enam ei m6tle nii (ma pidin selle ära mainima) pm. tegin esimese sammu ära saatsin kirja tugiisikule, et me kohtuksime ja ma arvan, et ma räägin talle, et ma taha perekonda vahetada (saatsin kirja, sest perele ei meeldi kui mina helistan kellegile telefoniga) ja p6him6tteliselt ärge muretsega minu pärast, tänu koolile ja s6pradele on k6ik hea.
Olge tublid!
Manni..